Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuses valmis kliimaministeeriumi tellimusel uuring, mille eesmärk oli pakkuda Eesti kohalikele ja hobimeresõidusadamatele välja uued võimalikud ärimudelid. Sadamate analüüsimiseks on uuringu läbiviijad võtnud kasutusele uudse taksonoomilise meetodi, põimides läbi sadamate asukoha (põhjarannik, läänerannik, siseveekogud), funktsiooni (kalasadamad) ning omandivormi (kohaliku omavalitsuse ja riigi omanduses olevad sadamad. Selliselt saadud sadamate grupid võimaldavad eristada mitmeid sadamate tegevuses olulisi kriteeriume, näiteks investeerimisvõime või peamised tuluallikad, kuid tekitavad samas ka mõnevõrra segadust, kuna suur osa funktsioone ja ka probleeme on sadamates sarnased, sõltumata omandivormist.
Uuringu koostajad jõuavad järeldusele, et sadamate arengule aitaks oluliselt kaasa, kui sadamad oleksid lisatud riigi ja kohaliku omavalitsuse arengukavadesse teemana „mereturism ja selle võimalik arengupotentsiaal“, samuti leitakse, et “vajalik on piirkondlik ja üleriigiline väikesadamate turunduskampaaniad ja -korraldus.”
Põhja-Eesti sadamaid nähakse tulevikus peamiselt turismisadamatena, samas Lääne-Eestis peetakse võimalikuks sadamate muutumist piirkondlikeks ettevõtlus- ja kogukonnakeskusteks. Siseveekogude sadamad jäävad uuringu koostajate hinnangul edaspidigi kohalike paadiomanike sadamateks.
Palju on uuringus tähelepanu pööratud kestlikkusele, seda peamiselt läbi Sinilipu keskkonnamärgise ning juurdepääsetavusele.
Soovitustena toovad uuringu korraldajad välja ettepaneku koostada Eesti väikesadamate arengukava ning moodustada entusiastlikest
väikesadamate esindajatest koosnev juhtgrupp, mis oleks riigile toeks valdkondlike poliitikaotsuste tegemisel.
Uuringu tulemustega saab tutvuda siin.