Mereriik Eesti: 241 sadamat

Eesti rannajoone pikkus koos saartega on ligi 3 800 kilomeetrit, saari on 2 317. Siseveeteede kogupikkus on üle 600 kilomeetri. Eesti maa pindala on 45 335 km² ja mereala 36 622 km². Eestis registris on 35 000 väikelaeva, purjekat ja paati, kokku 241 sadamas on väikelaevadele ligikaudu 3 500 kaikohta.

Vaata sadama ametlikke andmeid siit: https://www.sadamaregister.ee/

Kalana – visadus viis aastakümneid kantud unistuse ellu


Jaano Martin Ots

  • Läänemere veeteede ristumiskoht ei saanud jääda sadamata
  • Lagunenud nõukogude kalasadama kohale rajatud uus jahisadam tõi kiiresti arenevale elukeskkonnale väljapääsu merele.

Algus oli trööstitu

Seisime paari surfisõbraga laguneval Kalana sadamakail ja vaatasime, kuidas meri on muuli õõnsaks uhtunud ning akvatooriumi liiva ja kruusa täis kandnud. Nõukogude sõdurid olid Hiiumaalt just lahkunud ning Kõpu poolsaare läänetipp üsna üksildaseks kohaks jäänud. Lainetel leidsid koha surfajad, hüljatud militaarrajatistes tegutsesid metallikratid.

Isegi hiidlased ütlesid, et see on nii kauge kant, et seal pole kedagi ega midagi. Loojangu poole vaadates tundus kummaline, et tegelikult on üsna mõistliku laevasõidu kaugusel silmapiiri taga Rootsimaa. Hiiumaa ja Rootsi suhted olid läbi ajaloo nii head, et isegi saare esmane nimi oli rootsikeelne. Ju käidi varem üle Läänemere oluliselt tihedamini, kui raudse eesriide aegu loodud ettekujutus. Ainuüksi paadipõgenike arv kinnitab, et tegemist oli tuttava mereteega.

Vähehaaval hakkas Läänemeri end taasiseseisvunud Eesti meresõitjatele avama. Kes Sandhamnist Saaremaa või Hiiumaa poole purjetanud, küllap mäletab, kuidas Kõpu tuletorni tuli oli juba ammu näha ja Ristna tuletorn traaversisse jäi, aga lähima sadamani oli ikka veel mitukümmend miili.

Mahajäetud Kalana koha peal polnud kaldal tulukestki, ainult mets mustas. Et tühjast poolsaarest hinnatud elupiirkond ning lagunenud kalasadamast tänapäevane jahisadam võiks saada, ei tahtnud keegi uskuda.

Kalana vana kai ja vaade tänase sadama kohale 2019. aastal

Kontseptsioon kinnitati, raha polnud

2012. aastal võttis Eesti valitsus koos merenduspoliitika arengukavaga vastu väikesadamate võrgustiku kontseptsiooni. Sätestati põhimõte, et iga 30 meremiili järel peaks rannikul olema külalissadam, mis pakuks tormivarju ja öömaja nii omadele kui kaugemalt tulnud merematkajatele.

Sellesse plaani olime suutnud Kalana kui Hiiumaa läänetipu ning Rootsi poolt tulles esimese võimaliku sadamakoha sisse kirjutada. Kaarti vaadates igati loogiline asukoht, kuigi asjaosalistest olid üsna vähesed seal ise käinud.

Idee teostusega nii lihtsalt enam ei läinud. Seisin mitme tähtsa komisjoni ees nagu koolipoiss, mõõtsin ankruid täis joonistatud Liivi lahe kontuurkaardil sadamate vahemaid ja selgitasin, miks mingi sadam oluline on. Kihnu, Ruhnu, Mõntu, Orjaku ja Sõru olid enamusele teada. Ka Kõiguste, Lõunaranna, Varbla, Värati ja Munalaiuga jäädi nõusse. Aga kellele Kalana, imestati. Ja rahajagamise nimekirjas jäi see kõige kaunim koht aastateks joone alla.

Kuni sadam käest kätte käis, küla arenes

Kalana sadama omanikud vahetusid korduvalt ja kiiresti. Erinevad katsed Kalana sadamale elu sisse puhuda ei õnnestunud, kuigi üritajate hulgas oli ridamisi värvikaid isiksusi. Sadama puhul kahjuks kaldapealsest iluravist ei piisa, vesiehitus nõuab tõsiseid investeeringuid. Sadam pole pelgalt turismiobjekt, vaid infrastruktuuri osa, nagu teed, parklad ja ristmikud. Või rongi-, bussi- ja lennujaamad, mis on samuti taristu sõlmpunktid, kus inimesed ja kaubad vahetavad transpordiliiki.

Transporditaristu ehitus aga ei ole eraisikule jõukohane, vaid vajab riigi või Euroopa struktuurifondide toetust. Kahjuks kehtis Eestis liiga pikka aega mõtteviis, et sadamad on pigem turismiobjektid, nagu külakiiged, lauluväljakud ja palliplatsid ning majandus- ning taristuametnikud püüdsid sadamate rajamise toetamise suunata kultuuri, regionaalarengu ja turismiga tegelevatesse ametkondadesse.

Kuni Kalanasse sadama ehitamise entusiastid lootust kaotamata uusi rahastusvõimalusi otsisid, kerkisid Kalanasse uusasukate majad. Uue stiili ja maitsed sai sadamarestoran KalanaÄÄR, piirkonnast kujunes kõrgelt hinnatud elukoht. Surfikogukond laienes jõudsalt, kuid järjest enam tekkis Kalanasse inimesi, kel juba oli, või kes mõtlesid ka suurema veesõiduki soetamisele. Sadam oli muutunud oluliseks regionaalarenguväljakutseks kasvõi Hiiumaa läänetipu merepäästevõimekuse parandamiseks.

Euroraha ja Hiiumaa sadamate sihtasutuse ühispingutus
Kui Est-Lat piiriülese sadamate ehitusmeetme taotlusvooru pikendati, istusime Kalana mehe Enn Randmaaga maha ja pidasime tõsise nõu. Kas nüüd või mitte kunagi, leidsime ning lükkasime projekti liikuma. Riikidevahelistel läbirääkimistel saime kokkuleppele ning projekteerimine võis alata. Et päris ehituseni jõuda, pidi Kalana jahisadam veelkord omanikku vahetama ning piduliku lipu heiskamiseni juhtis selle pika projekti sihtasutus Hiiumaa Sadamad.

2022. aasta lõpul andis ehitaja sadama ametlikult üle ning koos 2023. aasta purjetamishooaja algusega kuulutati lõpuks ametlikult avatuks ka Kalana jahisadam.