Kärdla kultuurikeskuses peetud keskkonnapäeva esimeses osas esinesid ettekannetega kliimaministeeriumi merendusosakonna juhataja Jaak Viilipus, vetikatöötlusfirma EstAgar juhataja Urmas Pau, Eesti Avamere Vesiviljelejate Ühistu esimees Georg Linkov ning mereteadlane, akadeemik Tarmo Soomere. Paneeldiskussioonis osales ka Hiiumaa kalur Imre Kivi ning panelistid arutasid, kas ning missugust meremajandust saaks ja peaks Hiiumaal arendama.
Kärdla sadam. Foto: Ivo Panasjuk
Mere kasutus ja kaitse peavad kulgema käsikäes
Ettekannetes ja aruteludes tõdeti korduvalt, et meremajanduses ja merealade kasutamises arenevad kogu maailmas ja ka Eestis kiiresti kaks teineteisega vastuolus olevat suunda. Koos planeedi elanikkonna tarbimise suurenemisega kasvab surve ookeanide ja merede kasutuse laiendamiseks nii traditsioonilistes valdkondades ehk transpordivõrgustikuna, maavarade allikana, turismisihtkohana ja kalapüügiressursina, kui ka uutes merekasutuse valdkondades, nagu avamereenergeetika, vesiviljelus ja avamere kalakasvatus. Teisalt on suurenenud inimeste teadlikkus mere ökosüsteemist ning arusaam inimtegevuse ja kliimamuutuste mõjust merekeskkonnale sunnib leidma lahendusi, kaitsmaks hüdrosfääri tervikuna ning ka ookeanide ja merede elukeskkonda ja liigirikkust.
Esinejad leidsid, et kuigi Hiiumaal on mõlemad meremajandusega seotud arengusuunad tuntavalt olemas, on need trendid siin mõnestki teisest piirkonnast oluliselt vähem välja joonistunud ning pigem on astutud samme merekeskkonna kaitsel kui selle kasutusele võtmisel meremajanduse ressursina.
Kõik keskkonnapäeva esinejad pidid möönma, et kuigi merealasid on planeedil Maa võrreldes maismaaga oluliselt rohkem, toodetakse põhiosa inimkonnale vajalikust toidust tänapäeval veel maismaal. Inimkonna suurenemise tõttu on paratamatu, et surve toidu tootmiseks merealadel suureneb, olgu see kalapüük, kala-, karbi- või vetikakasvatus või mõni muu vesiviljeluse valdkond.
Meri on muutuv keskkond, millest me teame veel üsna vähe
Tarmo Soomere tõdes, et kuigi mere uurimisega on teadlased tegelenud pikka aega ning üht-teist on maailmamere ja hüdrosfääri kui terviku toimimise kohta juba teada saadud, on meredes ja ookeanides veel väga palju uurimata valdkondi. Seetõttu tuleb merealade majandusliku kasutuse suurendamisel olla tähelepanelik ning jälgida, et tasakaalupunkti ei ületataks ei lokaalselt ega ülemaailmses mastaabis.
Mereprotsessid aga on keerulised ning üksteisega seotud üle kogu planeedi. Soomere tõi näiteks hapnikurikka vee jõudmise merede sügavamatesse kihtidesse, hapnik aga on eelduseks elu olemasolule. Ookeanisügavikke varustab hapnikuga merevee jäätumine arktilistes piirkondades – jäätumise tõttu soolasemaks muutuv vesi on pinnakihist raskem ning vajub allapoole, liikudes nii paari kilomeetri sügavusel koos hapnikuga kõigisse maailma ookeanidesse. Läänemere põhjakihte aga varustab hapnikurikka soolase veega hoopiski Põhjameri, kust raskem soolane vesi jõuab Läänemerre tuulte mõjul.
Kliimamuutuste mõju Läänemeres on tuntav
Soomere rõhutas, et kliimamuutused avaldavad maailmamerele olulist mõju, mille kaudseid tagajärgi tunneme ka meie siin Läänemere ääres. Maailmamere veetaseme tõus 3 millimeetrit aastas, mis tuleneb mitte niivõrd liustike sulamisest, kui ookeani pealmise veekihi soojuspaisumisest, mõjutab Hiiumaad muust maailmast vähem, kuna Hiiumaal jätkub jääaja järgne maapinna tõus, mis võib olla kuni 2 millimeetrit aastas.
Kuid on ka teisi kliima soojenemisega seotud tegureid ning näiteks lisandunud tormide mõju tunneme siin vägagi vahetult, rõhutas Soomere. Atlandi ookeani põhjaosas sooja Golfi hoovuse tõttu tekkivad tsüklonid on hakanud liikuma suurema kaarega ning kui need varem pöördusid lõunasse kusagil Baltimaade kohal, siis nüüd jõuavad need sageli Põhja-Jäämereni. Seetõttu on ka meie valitsevad tuulesuunad muutunud, varem traditsiooniliste edelatormide kõrval oleme hakanud pihta saama põhjatuultega. Kuid kui lainete suuna muutusega kaasneb veetaseme tõus, võib see rannikule ning sadamarajatistele lühikese aja jooksul suurt kahju teha.
Merealade kasutuse suurenemine on paratamatu
Jaak Vilippus tõi näitena välja, et koos inimkonna kasvu ning inimeste järjest suureneva sooviga tarbida rohkem mugavus- ja luksuskaupu, on jätkuvalt kasvutrendis ka meretransport. Aastal 2008 oli maailma merevedude maht 8 miljardit tonni, kuid aastaks 2023 oli see suurenenud 12 miljardi tonnini. Kuigi laevad muutuvad ökonoomsemaks ja keskkonnasäästlikumaks, tähendab üldine merevedude kasv, et keskkonnakoormus maailmamerele tervikuna siiski kasvab. Uute suurte ookeanikaubalaevade puhul ei ole ka märgata, et nende mõõtmed hakkaksid vähenema, pigem püütakse laevade kandevõimet suurendada, et saavutada soodsamat transpordihinda ühiku kohta. Läänemerd ja Hiiumaad hiigellaevad siiski veel ei puuduta, kuna Taani väinadest ei mahu need hiiglased sisse – Storebælt’i väina saavad ohutult läbida laevad süvisega 14-15 meetrit. Kuid sarnane surve laieneb meredele ka inimkonna varustamiseks toiduainete ning energiaga.
Eriline meri Läänemeri on üsna hea tervise juures
Tänane Läänemeri on välja kujunenud inimese ja looduse väga pika kooseksisteerimise jooksul ning on üsna võimatu öelda, milline oleks see meri täiesti looduslikuna, ilma igasuguse inimtegevuse mõjuta. Oma ettekandes Läänemere tervisest ning seda mõjutavatest teguritest tõi Tarmo Soomere välja, et Läänemeri erineb enamusest teistest meredest eelkõige seetõttu, et tegemist on väga noore merega. Balti jääpaisjärve ühinemisest Põhjamere kaudu Atlandi ookeaniga on möödas ligikaudu 10 tuhat aastat, mis on geoloogiliste ajastute mõttes väga lühike periood. Kuna Läänemeri saab põhiosa oma veest jõgede kaudu, on paratamatu, et merre satub väga palju aineid maismaa-aladelt, mida jõed läbivad. Seetõttu on Läänemere vesi üsna vähese läbipaistvusega ning setete kogunemine Läänemeres kiirem kui paljudes teistes meredes. Vähese aurustumise ning paljude jõgede tõttu on tegemist suure riimveelise veekoguga, kus ei tunne ennast päriselt hästi ei soolase mere ega magevee liigid.
Soomere hinnangul on Läänemere seisund kõike arvestades suhteliselt hea ning isegi paraneb aegamööda. Ta tõi näiteks, et üheks parima loodusliku tervisega merealaks võib lugeda Kassari lahte. Lahest on järjepidevalt kogutud furtsellaraani tootmiseks tarbeks vajaminevat punavetikat agarikku, koos sellega on aga piirkonnast välja toodud ka sinna kogunenud toiteaineid. Nii võib inimtegevus mere seisundit ka parandada.
Veel üheks Läänemere eripäraks on põhjasettesse kogunenud reostus ning ohtlikud jäätmed, sealhulgas uppunud meremiinid ja uputatud keemiarelvad. Kiire settimine on siin meile isegi kasulik olnud ning matnud mürgised ained enda alla, leidis akadeemik ning rõhutas, et seetõttu tuleb olla väga hoolikas ja ettevaatlik igasuguste tegevustega, mis puudutavad Läänemere põhjapinnase liigutamist.
Vetikatest furtsellaraani valmistava Saaremaa firma EstAgari juht Urmas Pau rääkis, et lisaks põhitoodangule, mida kasutatakse kondiitri-, kommi- ja kosmeetikatööstuses, saab vetikate töötlemisel üle jäävast kiulisest massist teha biolagunevaid taimekasvatuspotte ning bioliimi, tulevikus tõenäoliselt ka biolagunevaid toidunõusid. Tema sõnul on vesiviljeluse tulevikusuund ka otseselt inimtoiduks sobivate vetikate kasvatamine ja töötlemine, mida oleks kõige efektiivsem teha koos avamere kalakasvatuste ning avameretuuleparkidega.
Meretuulepargid on paratamatus
Nagu inimestele meeldib võimsamaid nutiseadmeid, võimekamaid kodumasinaid ja moodsamaid riideid osta, soovivad nad ka soojades ning valgustatud tubades elada. Kõik see nõuab energiat ning kuna keegi ei ole esimesena vabatahtlikult valmis tagasi küünlavalgele loomanahku parkima minema, on avameretuulepargid üks loogilisemaid kohti, kust lisaenergiat toota. Tarmo Soomere ütles, et mõõtmistulemuste põhjal on merel alati rohkem tuult kui maismaal ning meretuul on stabiilsem. Jaak Viilipus tõi välja, et tuuleenergia ei peagi alati elektrienergiana mandrile jõudma, kuna tänapäevane tehnoloogia võimaldab toota otse merel niinimetatud e-metanooli, mida on võimalik kasutada ka laevakütusena.
Päikese- ja tuuleelektri abil elektrolüüsiprotsessis saadud vesinikust ning atmosfäärist või põletuskolletest kinni püütud süsihappegaasist toodetud metanool ei erine koostiselt keemilise meetodiga toodetud metanoolist, kuid on oluliselt „rohelisem“, kuna selle tootmiseks ei ole kasutatud fossiilseid kütuseid. Nii võiksid meretuulepargid selle osa energiast, mida maismaal ära kasutada ega salvestada ei suudeta, muundada hoopis roheliseks laevakütuseks ning tekitada nii Läänemerel laevade „ökotanklaid“.
Hiiumaa ümbruse mereala planeeringu tuuleparke puudutava osa on kohus tühistatud ning kui keegi soovib Hiiumaa vetes tuuleparki rajama hakata, peaks ta alustama uuest planeeringust. Kuna riik ei soovi juba korduvalt tehtud ning korduvalt vaidlustatud planeeringu eest tõenäoliselt enam maksta, on planeeringu algatamine ja selle eest tasumine nüüd juba parkide arendajate otsus. Siin on aga ridamisi probleeme ning ilmselt jõuavad väga paljud neist vastuoludest ka kohtusse. Kas, kes ja kuidas peaksid meretuuleparkide teemaga Hiiumaa ümbruses edasi liikuma, keskkonnapäeva paneelis osalejad seisukohta ei võtnud.
Tarmo Soomere ütles, et puhtalt loodusteaduslikust seisukohast lähtudes on Hiiumaa ümbruse madalaveelised, kuid tuulised merealad tuuleparkide rajamiseks sobivamad kohad kui Läänemere sügavamad osad või maismaa metsased piirkonnad. Soomere ütles, et tuuleparkide rajamise mõjude puhul tuleb arvestada oluliselt rohkemate asjaoludega, kui merevaatele lisanduvad tikumehikesed silmapiiril, lisaks juba mainitud ohtudele merepõhja setete liigutamisel näiteks ka infraheli mõju elusloodusele. Kuid kui tuulepargid on 12-15 miili kaugusel kaldast, on see mõju nii väike, et lisanduv ebamugavus on saadava hüve kõrval kaduvväike. Samas areneb tehnoloogia nii kiiresti, et juba on olemas ujuvad avameretuulikud, mis ei vajagi enam merepõhja rajatud vundamenti ning mida saab vajadusel ka uude asukohta pukseerida.
Merega seotud valdkonnad on ka turism ning haridus
Soomere tõi näiteks, et Kihnu elanikud on võtnud suuna mitte avameretuuleparkidega võitlemisele, vaid hoopis neist maksimaalse kasu saamisele. Nimelt soovivad kihnlased tuuleparkide rajamise eest kohalikele elanikele makstavast kompensatsioonist arendada saare haridussüsteemi ning rajada Kihnu uue kõrgkooli. Asutamisel olev Kihnu Akadeemia ühendab tuuleparkide ehituse ja haldamise keskkonnamõjude seire ning pärandkultuuri uurimise, talletamise ja kaitsmise. Tuuleparkide rajamise, käitamise ning järelevalvega seoses saarele saabuvates spetsialistides, teadlastes ning tehnikutes nähakse uut sihtgruppi Kihnu majutus- ja toitlustussektorile ning nende osalusel loodetakse käivitada ka Akadeemia teadus- ja õppetegevus.
„Mulle ei meeldi see sõna – talumistasu,“ ütles Soomere ning rõhutas, et peaksime rääkima hoopis koostööst ja leidma, mida erinevad osapooled saavad seoses meremajandusega üksteisele pakkuda. Ta rõhutas, et meremajandusest rääkides tuleb võtta arvesse kõiki võimalikke kasutusalasid, sealhulgas ka turism, rekreatsioon ja mereharidus. Tema sõnul on tugev hariduskeskus iga elujõulise piirkonna infrastruktuuri oluline osa ning merega ümbritsetud saare puhul, nagu seda on Hiiumaa, oleks vägagi enesestmõistetav, et suur osa sellest haridussüsteemist on merendusega seotud.
Hiiumaa on ja jääb merega seotuks
Kokkuvõtteks leidsid kõik esinejad ning paneeldiskussioonis osalenud, et küsimus ei ole selles, kas Hiiumaa ümbruse merealad tuleks rohkem kasutusele võtta, vaid küsimus tuleks püstitada hoopis nii, et kuidas seda teha nii, et ka saare elanikud sellest võimalikult palju kasu saaksid.
Tekst: Jaano Martin Ots